Kose koguduse personaalraamatuid uurides selgub, et 1870-ndatel aastatel tuli Poolast Kose kihelkonda Palvere valda elama 3-4 perekonda. Nad olid välja rännanud nn. Kongressi-Poola aladelt ning olid rahvuselt sakslased. Mis neid ajendas just nimelt Eestimaale rändama ning kuidas nad just Palveresse sattusid, jääb vist saladuseks.

Praeguse Poola aladel oli olemas võrdlemisi rohkearvuline saksa elanikkond, mis oli tekkinud aegade jooksul sakslaste väljarände tulemusel Saksamaalt ida suunas – protsess, mida nimetatakse Ostsiedlung-iks või „Drang nach Osten“ (tung itta). See ei olnud siiski mitte üksnes ekspansioon tule ja mõõga abil, vaid saksa talupoegade, käsitööliste ja kaupmeeste elama asumine slaavlaste asualadele, mis toimus võrdlemisi rahumeelselt ja mõnikord slaavlaste endi soosimisel.

Ma ei taha siinkohal hakata pikalt jutustama Poola ajalugu, kuigi enamik eestlastest ei tea sellest vist suurt midagi. Kaasa arvatatud mina ise – alles avastus, et mu ühed mu esivanemad tulid Poolast, on pannud mind Poola ajaloo vastu huvi tundma. Seni piirdusid minu teadmised enam-vähem Sienkiewiczi ajalooliste romaanidega.

Paar sõna siiski Poola jagamistest, mis seletab lahti mõiste „Kongressi-Poola“. Poolat on jagatud korduvalt, mõni ajaloolane räägib koguni viiest jagamisest. Poola jagamiste all mõeldakse siiski eelkõige 18. sajandil toimunud jagamisi Venemaa, Preisi ja Austria vahel.

Esimene jagamine toimus 1772. a. – Venemaa sai Valgevene alad ja Latgale, Austria sai Galiitsia ning Preisi sai Ida-Pomorze, Warnia ja Chelmnomaa. Teine Poola jagamine toimus 1793. a. Venemaa ja Preisi vahel ning kolmas 1795. a., millega lakkas Poola riik enam kui sajandiks eksisteerimast. Muide – 1791. a. võeti Poolas vastu Euroopa esimene põhiseadus.

1807. a. moodustas Napoleon Varssavi hertsogkonna, mis pärast Napoleoni sõdade lõppu Viini kongressil 1815. a. taas ümber jagati. Suurel osal Varssavi hertsogkonnast moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik, mida nimetatakse ka Kongressi-Poolaks. Järgnesid rahutud ajad ülestõusude ja poolakate vastupanuga, mis päädis Poola Kuningriigi autonoomia piiramisega 1832. a. ning samuti Viini kongressi tulemusena moodustatud Krakovi vabariigi inkorporeerimisega Austria koosseisu. Pärast 1863. a. ülestõusu mahasurumist viis tsaarivalitsus lõpule Poola viimasegi iseseisvuse likvideerimise ning 1875. a. alates nimetati Vene tsaaririigi koosseisus olevat Poola ala Varssavi kindralkubermanguks ehk Vislaäärseks piirkonnaks (poola k. Kraj Nadwiślański, vn. Привислинский Край), mis koosnes kümnest kubermangust. Ühtlas algas Poola venestamine – nagu ka Eesti- ja Liivimaal.

Kongressi-Poola hõlmas alasid, mis olid asustatud sakslaste poolt, sh. Łódź-i piirkond. Üks suurematest piirkondadest, kust sakslaste väljaranne Poola aladele lähtus, oli Švaabimaa (sks. Schwaben, švaabid olid oma dialekti kõnelev hõim, mis asustas ala praegusel Baden-Württembergi liidumaal, Prantsusmaa kirdeosas ja Šveitsi põhjaosas), lisaks veel ka Sileesia ja Pommerimaa. 19. sajandi esimesel poolel kujunes Łódź-ist Tsaari-Venemaa üks tähtsamaid tekstiilitööstuskeskusi ja Kongressi-Poola suuruselt teine linn. Tekstiilitööstus rajanes põhiliselt sakslastest sisserändajate tööjõul.

Illustreerivad kaardid:

1. Sakslaste asustusalad Ida – Euroopas 19. sajandil, kaardi autor Jerry Frank, Society for German Genealogy in Eastern Europe

2. Saksa asundused Kesk-Poolas, A. Beyer, 1938, avaldatud Society for German Genealogy in Eastern Europe poolt

Lisaks tekstiilitööstusele elas rohkesti sakslasi ka maapiirkondades, kes elatusid põllumajandusest. Suurem osa tollastest Poola sakslastest olid luterlased, linnades oli ka palju katoliiklasi. Kuid oli ka baptiste, mennoniite ja moraavia vendi.

Ma ei ole jõudnud veel niikaugele, et teada täpselt, kust ja kuidas minu esivanemad Poola tulid. Igatahes elasid nad enne Eestisse rändamist Łódź-i ümbruses ning arvatavasti olid maaharijad.

On võimalik, et Laufer-id põlvnevad Švaabi sisserändajatest. Õige pisut toetust annab sellele asjaolu, et tänapäeval on perekonnanimi Laufer tihedamini esindatud just Baden-Württembergi liidumaal. Nimele Reschke annavad erinevad allikad erinevaid tõlgendusi, võimaliku päritolukohana mainitakse tihemini Brandenburgi ja Pommerimaad.

Nime LAUFER esinemissagedus Saksamaal ja Poolas

Nime RESCHKE esinemissageus Saksamaal ja Poolas

Igatahes jõudsid 1870-ndatel aastatel väljarändajatena Kongressi-Poolast Kose kihelkonda neli peret sakslasi, kes Kose koguduse kirikuraamatute põhjal olid järgmised:

1. perekond Laufer – isa Christian, ema Ernestine, sünd. Reschke, ja nende kuus last

2. perekond Speil (perekonnanime algne kuju oli tõenäoliselt Speidel, hilisemas kirjapildis ka Spaidel) – isa Johann, ema Eleonore, sünd. Schulze, ja nende kaks poega

3. perekond Lucht – isa Gottlieb, ema Juliane, sünd. Ruth, ja nende viis last

4. perekond Dondorff – isa Karl, ema Olga, sünd. Milbitz, ja nende kaks last

Nende sakslaste sünnikohtadest võib järeldada, et nad ei olnud pärit sugugi mitte samast kohast, vaid erinevatest kubermangudest (Laufer-id Piotrkówi kubermangust, Speil-id Varssavi kubermangust, Dondorff-id ja Lucht-id Kaliszi kubermangust). Neid ühendab aga see, et nad saabusid enam-vähem üheaegselt, asusid elama Kose kihelkonda Palvere mõisapiirkonda ning nad kõik olid nii või teisiti seotud puidu- ja metsatöödega. Tundub, et perekond Dondorff oli teistest veidi kõrgema sotsiaalse staatusega – pereisa Karl-i ametiks on märgitud Sõmeru metsaülem (Oberförstner zu Sommerhof). Sõmeru oli nagu Palveregi Ravila mõisa kõrvalmõis. Ülejäänud sakslaste ametiteks oli puidutööline (Holzarbeiter) või metsavaht (Buschwächter). Dondorff-ide edasine käekäik on jälgitav saksa koguduste kirikuraamatutes, Laufer-id, Speil-id ja Lucht-id olid eesti koguduste liikmed ja nähtavasti assimileerusid tasapisi eesti ühiskonda. See oli asjade loomulik areng – paarist-kolmest perekonnast oli kahtlemata vähe, et moodustada mingilaadne rahvusgrupp ja säilitada oma keel üle mitme põlvkonna.

Kui Dondorff-id liikusid Koselt edasi Tallinna poole, siis ülejäänud perede tuumikud siirdusid Kose kihelkonnast arvatavasti üsna üheaegselt elama Anna kihelkonda. Taas kord ei ole mul olnud võimalik leida ajendit, mis neid liikuma pani.

Püüan edaspidi käsitleda iga peret eraldi, loomulikult kõige olulisim on neist Laufer-ite saatus.