Sugupuu-uurimine on nagu krooniline haigus. Vähemalt mõnede inimeste jaoks kindlasti. Ja nagu neetud, on Ajalooarhiiv teinud sellesse haigusesse nakatumise imelihtsaks, pannes internetti miljonite kaupa pilte kirikuraamatutest, hingeloenditest ja muust vanakraamist. Mistõttu näib, et nakkus on levinud ka nooremate sekka. Kui enne internetiseerumist oli vaid vanematel inimestel aega käia arhiivis tuhnimas, siis nüüd on arhiiv koju kätte tulnud ja inimesed veedavad tunde ja päevi vanas gooti kirjas ja teinekord lausa jubeda käekirjaga saksa keeles kirjutatud tekstide kallal pusides.

Nagu ma isegi – poleks Saagat (seda arhiivi oma, mitte minu isiklikku), poleks ma iial sukeldunud oma sugupuu sügavustesse. Ja näib, et sellest haigusest paranemist pole…

Ometigi – sugupuu kallal nokitsemine ajendab taas süvenema ajalukku. Ausalt öelda ei olnud ma varem kogenud tunnet, et ajalugu võib olla huvitav. Käisin koolis ajal, mil lastele õpetati peamiselt Venemaa töölisklassi ajalugu läbi proletariaadi ideoloogilise prisma. Ja see oli küllalt eemaletõukav – kuigi mul oli ajalooõpetajaid, kes püüdsid kogu seda kammajaad teha pisut inimlikumaks. Aga midagi polnud teha, kogu ajalookäsitlus tundus mulle loomuvastane ja vulgaarne – no kuulge, kui Spartacuse ülestõusu nurjumise peamine põhjus oli selles, et Spartacus, va lihtsameelne, polnud kommunist ega taibanud töölisklassi juhtivast rollist ühiskonnas suurt midagi. Kõik ajaloo suurkujud kuni Leninini olid suuremal või vähemal määral ajukääbikud, kelle koht oli ajaloo prügikastis. Hästi, ma liialdan ehk, kuid just sellise emotsiooni ma kogu kupatusest sain. Sestap lugesin kodus mõnuga hoopis „Kolme musketäri“ ning „Hüljatuid“ ja sain oma ajaloo-mõnu sedalaadi ilukirjanduslikest teostest.

Alles sugupuu-uurimise kaudu hakkas ajalugu tunduma mulle huvitav. Sest mulle ei piisanud ainuüksi teadmisest, et minu vanavana…isa sündis aastal tuhat seitsesada millegagi, ma tahtsin saada mingigi ettekujutuse sellest, mis oludes ta elas, mis toimus Eestis ja maailmas samal ajal, miks tema elu kujunes just selliseks nagu ta kujunes. See sundis uurima. Ajalugu omandas ühtäkki mingi inimliku mõõtme. Need olid elavad, lihast ja luust inimesed, kes elasid ja toimetasid oma toimetusi just selles ajas ja selles ruumis. Vähe sellest, nad olid minu liha ja veri. Poleks neid, poleks mindki.